Sel aastal algas Gaia koolis ettevõtlusprojekt, mille raames käime tutvumas erinevate ettevõtetega, et lastel tekiks pilt, mismoodi ettevõte toimib ning mida kõike seal teha-näha-proovida saab. Esimene väljasõit toimus Lahemaa Pärimuskotta, kus pererahvas viis läbi kaks erinevat töötuba:
- Muinasaegne käsitöö, vill materjalina ja peremärgid
- Looduses tule alustamine ja vee filtreerimine
Väljasõidul ja õppel osalesid Gaia kooli 2. ja 4. klass. Päevast pikemalt vestab mõnusalt ja humoorikalt käsitööõpetaja Kaire Maali Lõhmus.
"Lahemaale jõudes saime ringis väikese kiirülevaate sellest, mis toimuma hakkab ning seejärel jaguneti klasside kaupa kahte töötuppa.
Muinasaegse käsitöö töötoas tutvustas perenaine kohaliku piirkonna Kahala järve ümbruse kandi pärimust, inimeste eluolu ja vanu traditsioonilisi töötegemise viise. Vaatasime piltidega tahvleid ja uurisime, kuidas inimeste elu on ajaga muutunud. Nägime natuke kedervarrega ketramist ja saime katsetada luust vurre. Jutust selgus tõde, et aegade algusest saati on inimesed ikka püüdnud elada loodusega tasakaalus ning püsima jäid need, kes oskasid loodusest võtta omale vajaliku ning loodusele ka aupaklikult tagasi anda. Praegusel ajal on muidugi kõik juba hoopis teises mastaabis ja seetõttu peab loodusega koos elamist ja tasakaalu hoidmist käima vahel koolilastega õigete inimeste juures õppimas.
Järgmisena saime teada, et igal lambal on täiesti erinev vill ja mõnel erineb see koguni lausa iseenda kehaosadelgi, nii et pea ja kael võivad olla kenasti puudli moodi krepitud, kuid selg ja pepu kasvatavad omatahtsi hoopis pikki sirgemaid kahevärvilisi karvu. Veel sai selgeks, et lambarasv on lanoliin ja et pärimuskoja pere lambad armastavad paekividest laotud kiviaia peal kenitleda. Selle viimase isetegevuse vältimiseks on pererahval tulnud kiviaedadele otsa laduda veel ümarad maakivid, sest siis on lammastel seal ebamugav ning nad unustavad ära, et nad üldse tahtsid seal ronida. Lambad söönud, aiad terved. Ja kui küsiti, et kui palju villa siis üks lammas ikka annab, ütles perenaine, et villalammast pügatakse paar korda aastas, seega saab ühelt lambalt kaks keretäit villa. Ja kui lammast ei pügaks, siis oleks lamba elu üsna raske, sest vill viltub ära ja igasugu satikad kipuvad sinna alla elama kolima ning nahk ei saa õhku ja vill muudkui kasvab ja kasvab ja kes seda koormat ikka kanda jaksaks! Nii et villa pügamine on villalamba jaoks justkui sülle kukkunud kingitus. Lapsed said oma kätega katsuda ka erinevate villade pehmust. Sõrmede vahelt käis läbi maalamba vill, peenvilla lamba vill, koeravill ja jänesevill.
Lapsed said keerutada omale villase soovipaela ning seejärel mindi üheskoos lammaste karjamaal asuvasse heade mõtete paika, kus igaüks sai oma paela heade soovidega mõne puu külge siduda. Igaüks sai perenaiselt ka näputäie kohalikke viljateri, mida samuti heade soovidega kuskile lähedale visata, tulgu nendest siis viljakõrred või saagu need lindude või loomade söögiks.
Lammaste eest hoolitsesid karjamaal valged kaitsekoerad Lisse ja Ruudi, kes olid laudas sündinud ja lammaste keskel üles kasvanud ja vist pidasid ennast ka lammasteks, või vähemalt õigustatult nende pealikeks. Nende ülesanne oli kaitsta lambaid kõige kurja eest ja seda nad ka tegid. Lapsed said tuttavaks kihnu maalamba Virvega (mis siis veel peaks kihnu lamba nimi olema, eksju), kellel olid sarved, ja teistega, kes julgesid ligidale tulla. Pool karjast pelgas laste gruppi ja toimetas pisut eemal. Mulle jäid meelde veel kohvikarva peaga Uba ja tema tall Mõru, kelle pea oli kohvist juba nõksa šokolaadisema tooniga. Ühele lambale meeldis väga hüpata ja ta ei hoidnud ennast ka üldse tagasi, kui perenaine andis lastele krõbuskeid lammastele jagamiseks. Lamba hüppamine üle oma suguõdede ja ka laste najale tekitas muidugi laste seas palju rõõmu ja tegi päeva veelgi rõõmsamaks.
Veel oli pisut aega lõunasöögini ja sai niisama õuel ringi joosta ning teha omale ka peremärgi. Peremärk on selline sümbol, mis kannab mingit tähendust sinu perest, olgu see siis nimi, legend või mingi muu seos. Need tekkisid sel ajal, kui kirjutada veel ei osatud, aga oli ikkagi vaja kuidagi oma võõrast eristada. Perenaine Liisu rääkis meile ka oma peremärgi saamise loo. Lapsed said toomingaokstest punutud korvi seest võtta omale peremärgi tegemiseks kadaka- või kasepuust ketta ning markeritega joonistati kettale oma märk peale.
Seejärel oli tarvis katsuda, kui palju siis ikkagi on aasta jooksul tööd tehtud ja algas aastase leivakoti kaalumise mäng. Selleks pidi laskuma ühele põlvele, nii et taha jääva jala säär on maas ja varvas maha ei toetu. Ümber pahkluu pandi laia kirivöö keskpaik ja vöö otsad tõmmati diagonaalselt õlast üle ning seda pidi siis kahe käega sealt tirima. Kui tirisid ennast ühe jala peale püsti, siis ikka ei olnud väga palju tööd teinud, kui kott nõnda kerge oli. Kui aga oled palju tööd teinud, siis on kott nõnda raske, et üles tõmmata ei jaksa. Küll see vanarahvas oli mõõduvõtmistes ikka kaval!
Lõunasöögiajal pakuti meile suurest potist maailma kõige maitsvamat püreesuppi ja veelgi maitsvamat kodust kohupiimakooki. Söök maitses tõesti imehästi ja päikegi tuli pilve tagant välja.
Teine töötuba toimus püstkojas ja seal õppisime looduses ellujäämist, peamiselt siis vee puhastamist ja tule tegemist. Vanemad lapsed olid küll tuletegemisega koolilaagris kokku puutunud, kuid tuli meeldib alati kõigile. Meeldis juba ürgajal ja kui istuda mõnusasti üheskoos ümber lõkke ja kuulata pajatusi, kuidas siis saakski teisiti? Saime teada, kuidas püstkoda ehitati, mis on suitsupiir ja kuidas on võimalik püstkojas magada. Tingimata tuleb lõkkeasemel leeki üleval hoida, sest muidu ei liigu suits ülespoole ja suitsupiir tuleb liiga madalale ning varsti ei saa enam hingata. Meile räägiti, kuidas tuleb püstkoja ehitamisel arvestada looduskeskkonnast lähtuva tuule suunda ja kuhu poole peaks jääma suitsuauk, et tuul suitsu püstkoja tipust minema puhuks.
Lastele näidati, kuidas saab vett keeta plastikpudelis. Kui jääd metsa ja vaja ellu jääda, siis ehk on sul pudel või sa leiad selle metsast. Seejärel ammutad kusagilt vett (õnneks on Eestis vett igal pool) ja pistad pudeli lõkkesse. See muidugi eeldab, et sa oled saanud tule üles teha. Igatahes plastpudel tõmbub pisut kokku, kuid vesi seal sees annab pudelile jahutust ning see ei põle ära. Tähtis on vaid meeles pidada, et pudelile ei tohi kork peale jääda, sest veeaur tahab välja pääseda.
Kui keeta ei saa, siis võimalus vee puhastamiseks on teha lillat vett mõne kaaliumpermanganaadi terakese abil või filtreerida vesi pabertaskurätiku abil ühest tassist teise. Sodi jääb tassi, vesi aga imbub läbi paberi teise tassi, kui see asetada madalamale. Taoline filtreerimine küll bakteritest ei puhasta, aga parem juua ikka selget kui mudast vett.
Veel on võimalus juua rabavett, kuid rabavees ei ole üldse mineraale, mistõttu keha seda ei omasta ja tegelikult võib ikkagi tekkida veekadu. Räägiti veel ka Läänemere vee joomisest. Kuna Läänemere vesi on väikese soolasisaldusega, siis seda võib teoreetiliselt juua üsna pikka aega, ilma et midagi hullu juhtuks. Samas ei ole ilmselt tarvis seda võimalust siiski rohkem kui ellujäämiseks kasutada. Kui aga näiteks juua soolast ookeanivett, võivad inimese neerud üles öelda juba mõne päevaga.
Kui käes oli tule tegemise õppimise aeg, demonstreeris peremees Roland meile esmalt, kuidas kahe apteegikauba kokku valamisel tekib väike päris äge tuli. Ei hakka siinkohal igaks juhuks kirja panema, milliste kaupadega tegemist oli. Kes tahab teada, läheb ise Lahemaa Pärimuskotta tuletegemise töötuppa. Ära seda kodus ise järele teha proovi.
Seejärel said lapsed kätte tulepulgad ning juhised, kuidas valmistada ette süütematerjali, mis kergelt süttiks. Kõige lihtsam oli võtta karbist tampoon ja harutada see lahti, nii et kokku pressitud tampoonist saaks sulaselge vatt, selline hästi õhuline ja lopsakas. Vatiga polnud midagi muud keerulist, kui pista aga tulepulk otsapidi sisse ja toeta kogu kupatus vastu kivi ning tõmba seda kraabitsaga ja juba vatt süttiski. Teiseks sai proovida tükikese kasetohu süütamist. Tohtu oli vaja juba veidi rohkem töödelda, et tekiks piisavalt süttivat pudi ning et tohutükk ennast süütamise ajal pulgaks ei keeraks. Kõik said sellega siiski kenasti hakkama ja loodetavasti saavad lapsed neid oskusi järgmistel retkedel hõlpsalt kasutada.
Lõpetasime oma päeva väikese ühise ringiga ning tänasime pererahvast mõnusa päeva eest. Tundus, et kõik lapsed jäid külaskäiguga väga rahule. Kohtume pererahvaga taas juba järgmisel nädalal, mil Gaia koolis on projektinädal, et saaksime neilt õppida muinasaegseid käsitööoskusi.
Külla ja tagasi sõidutas meid Luule Reisid koos vahva bussijuhiga."
Projekti kaasrahastab Euroopa Liidu Euroopa sotsiaalfond ning projekti koordinaatoriks Gaia koolis on Raine Lindepuu
Projekti koostööpartneriks on Kuusalu Ettevõtjate Liit (KuEl)
