Maailm on õnneks jälle oma uksed avanud ning õpetajad ja õpilased saavad üksteisega päriselt kohtuda. Gaia kooli rahvusvaheline Erasmus+ projekt For the love of nature: explore and discover Europe through Nature, mida me hellitavalt EDENiks kutsume, sai viimaks ometi võimaluse füüsilise kohtumise korraldamiseks. Itaalia partnerid võõrustasid viiel päeval Eesti ja Leedu õpigruppe ning sellest imelisest nädalast vestab siin projektiblogi lehel õpetaja Kaire Maali. Nautigem!
"Aprillikuu viimase päeva varahommik viis Erasmus+ EDEN projekt meie kaks õpetajat ja neli 6. klassi õpilast projektireisile Itaaliasse. Tallinna lennujaamas tuli meil läbida paras järjekordade ja ootamise kadalipp, et lõpuks jõuda nunnu roosa lennuki peale, millega Milanosse lendasime. Nagu reisidel ikka, juhtub tihti ka igasugu sekeldusi ja esimene päev möödus meil juba enne lennukisse istumist üsna seiklusrohkelt, aga sellel ma siinkohal pikemalt ei peatu. Ootasime lastega koos Malpensa lennujaamas kuni õhtuni Leedu tiimi, kes saabus hilisema lennuga ning lõpuks viis meid hilisõhtul buss juba Nizza Monferrato poole. Hotelli jõudes olid kõik väsinud ja seejärel, mõnusalt tubadesse majutunud, läksime üsna kohe ka magama, sest juba üsna vara hommikul oli vaja olla ärgas ja tegutsemisvalmis.
 |
|
Järgmine päev oli igas mõttes pidupäev. Tähistasime isekeskis sooja ilma ja kevadet, mida Eestis veel ootama pidi, aga mis Itaalias juba täies õites ja soojuses meid vastu võttis. Tore oli näha, et igal pool linnakeskkonnas oli lühikeseks niidetud muru asemel enamasti pika rohu, õitsvate niidulillede ja lausa viljapeadega haljastus. Võibolla oli see juhuslik, kuid igal juhul rõõmustas hinge ja oli kindlasti elurikkuse hoidjaks paljudele liikidele.
Hommikupoolikuks olid Itaalia-poolsed koordinaatorid meile organiseerinud külaskäigu Cantina di Nizzasse, mis on kohaliku veinikasvatuse tööstus, kus kohalike tootjate viinamarjadest siis vein lõpuks pudelisse saab. Põnev oli vaadata, kuidas õues voolas vein seinast ja sees otse tankurist kanistrisse! Meile räägiti, kuidas veini tootmine käib, nägime erinevaid mahuteid ja saime aimu, kuidas viinamarju korjatakse ja milliste protsesside läbimisel saab neist lõpuks vein. Loomulikult ei jäänud kohalikud veinid ka maitsmata ning juurde pakuti maitsvaid itaaliapäraseid suupisteid. Cantina teisel korrusel oli veinide maitsmiseks eraldi ruum koos rõduga. Saime teada, et piirkonnas kasvatatakse palju just viinamarjasorte Barbera, Dolcetto ja Brachetto, kuid põhjamaistele külalistele tundusid mekkivat rohkem pigem magusad, Moscato viinamarjast tehtud veinid.
Igal juhul oli külaskäik väga põnev ja hariv ning saime kiire pildi ka linnakese arhitektuurist ja tänavate paiknemisest ning igale poole seal läksime edaspidi vaid jala. Pärastlõunal jalutasime linnas ringi ja leidsime üles nii mõlemad koolimajad, mida algaval nädalal külastama pidime hakkama, kui ka linna parima jäätisekohviku, mis pakkus meile lõunasöögiks kosutavat ja imemaitsvat jäätisevalikut. Üldiselt olid päeva keskel kuni õhtuni kõik kohad suletud ja linn üsna tühi, sest inimesed puhkasid päeva väsimust välja ja pidasid siestat. Õhtul oli meil ühine õhtusöök, kus Eesti ja Leedu partnerid tegid ühise tutvumisringi ja kõik osalejad said itaalia toitu nautides teistele enda kohta midagi rääkida.
Järgmisel hommikul kohtusime taas varakult Teresioga, kes oli meie projekti Itaalia-poolne koordinaator ja ühtlasi kohaliku kooli klarnetiõpetaja, ning liikusime üheskoos Rossignoli algkooli, kus tutvusime Jessica ja Luisaga, kes olid selle kooli projektipartnerid ja meiega koos tegevusi kaasa tegid. Kohale olid kutsutud ka vanemad õpilased, kes ühinesid Eesti ja Leedu tiimidega ravimtaimede valmistamise töötoas. Leedu kooli õpetajad olid ette valmistanud linasest riidest teekottide valmistamise juhised ning iga osaleja sai endale õmmelda ühe toreda lihtsa pitsilise äärega kauni teekoti, kuhu sisse teeks sobilikke ravimtaimi panna. Gaia kooli rahvas oli kaasa võtnud angervaksa kuivatatud õisi ja fermenteeritud lehti, pärnaõisi, raudrohtu ning fermenteeritud põdrakanepi lehti ning sama taime kuivatatud õisi.
Päeva lõpus korraldasime seal üheskoos väikese teeõhtu, kus kõik said erinevatest taimedest omale teed teha ja ülejäänud taimed läksid vastvalminud teekotikestesse koju teesõpru rõõmustama. Gaia kooli Loona oli enne reisi ette valmistanud ka videoesitluse ühe ravimtaime tutvustamiseks. Video staariks valis ta suurepäraselt lõhnava väetaime angervaksa, millest saab teha ka siirupit ja mis on ka raviva teetaimena väga maitsev ning aitab alandada palavikku, vähendab peavalu ja mõjub ka köhale leevendavalt.
Angervaks ehk meadowsweet
Angervaksa me seal piirkonnas kuskil niiskematel kallastel kasvamas ei näinud, see-eest aga rohkelt moone, erinevaid kõrrelisi ja palju muud. Kui meil ei olnud Tallinnas kirsipuud veel reisi alguses isegi õiepungi eriti paisutanud, siis seal olid kreekide ja kirsside viljad juba suured ja rohelised. Samas tagasi Eestisse jõudes oli näha, et ka Eestis saab kevad nüüd kiire hoo sisse ja ilmad lähevad kohe-kohe palju soojemaks. Leedu tiim oli veel ette valmistanud ravimtaimede online-kataloogi, kus tutvustati meie mõistes tavapäraseid ja kõigile üsna tuntud raviotstarbega taimi. Koosviibimine oli mõnusalt vabas õhkkonnas ja lastel oli võimalus töötoas eri tiimides üksteist tundma õppida.
Järgmisel päeval toimus samas koolis ühes klassiruumis järgmise teema esitlused, nimelt maitsetaimedega tutvumine. Itaalia noored tutvustasid kõigile oma köögis kasutatavaid maitsetaimi, mida olime jõudnud kooli aias ka lähemalt uurida ja maitsta. Äratundmisrõõmu pakkusid nii loorberipuu, rosmariin, oregano, lavendel, kui ka maasikad, põlduba ja kurgirohi, mis sealsamas kooliaias kasvasid. Nägime ka erinevaid viljapuid ja marjapõõsaid, sealjuures ei puudunud kooliaiast loomulikult ka viinapuud. Kooliaiast korjatud maitsetaimede abil valmistas koolipere vanemate aktiiv meile kaks korda lõunasööki. Saime proovida riisist ja erinevatest taimedest tehtud nö rohelist kooki, lisaks olid pered teinud veel mitmeid kooke ja lahtisi pirukaid ja pastat. Loomulikult ei puudunud meie reisimenüüst ka pizza ja foccacia, kohalik burger, lisaks jäätis ja magusad pähkli- ja virsikukoogid. Hommikusöögiks söödi enamasti magusat kraami, mis meie jaoks oli harjumatu ja lastele pakuti õhtusöögi juurde joogiks vaid karastusjooke. Proovisime siis kõik olla nagu itaallased ja võtta vabalt, kuigi magu hakkas juba protesteerima rohke saia ja magusa vastu ning igatses hommikul sooja putru ja päeva jooksul rohkem puu- ja köögivilju või suppi.
Külastasime oma reisil iga päev ka teist kooli, kus õpivad lapsed alates meie mõistes umbes põhikooli teisest astmest. See kool on C.A. Dalla Chiesa kool ja selle kooli juures on üks imetore aed Giardino dei Giusti, mida me külastasime nii iseseisvalt kui ka üheskoos Itaalia ja Leedu partneritega, kus meile siis räägiti selle aia loomise lugu ja tutvustati ka sealseid taimi.
Selles koolis esitles meile ühel pärastlõunal kooli orkester oma pillimänguoskust. Oli uskumatult tore vaadata ja kuulata lapsi niimoodi üheskoos erinevaid muusikainstrumente mängimas! Nad olid ikka väga osavad. Nimelt saavad seal kõik õpilased õppida mängima mingit instrumenti, mitte ei ole lihtsalt tavapärased laulmist sisaldavad muusikatunnid. Samas ei ole neil jällegi eraldi käsitöötunde nagu Eestis ja Leedus, vaid õpitakse üleüldiselt tehnoloogiat laiemalt.
Kõndisime iga päev mitu korda erinevate koolide ja hotelli vahet, õnneks ei olnud vahemaad väga pikad. Hotellis paraku aega puhkamiseks eriti ei olnud, kõik päevad oli tegevustega sisustatud ja meie jaoks oli organiseeritud nii vastuvõtte ja ringkäike linna jaoks oluliste kultuuritegelastega, kui ka töötubasid ja esitlusi, mille kohalikud noored olid ette valmistanud ja mida me kõik üheskoos vaatasime. Loomulikult oli iga päeva lõpus suur ühine õhtusöök, kus saime muljetada päeval toimunust ja arutada järgmise päeva plaane ja elu laiemalt, kui meie noored samal ajal üksteisega suhtlesid.
Kohtusime linnapea ja kultuurinõunikuga, meile korraldati nädala sees ka ringkäik giidiga ja tutvustati linna vaatamisväärsusi. Saime ronida raekoja torni tippu ja vaadata linnakese punaste katuste merd ning ehmuda poolsurnuks, kui samal ajal käis torni kellast pooltundi kuulutav kõmakas.
Koolides võeti meid vastu väga lahkelt ja sõbralikult, meie lastele meeldis kohalike õpilaste külalislahkus, uudishimu ja julgus tulla kohe juurde ja küsida igasuguseid asju, hoolimata võibolla kohatisest konarlikust keeleoskusest. Kõik projektis osalenud lapsed said palju keelepraktikat nii kehakeeles, inglise keeles, kui ka itaalia ja vene keeles. Üksteisega vahetati kontakte ja järgnevatel õhtutel käidi juba koos kambaga jalutamas ja jäätist söömas, rääkimata sellest, et itaalia noored osalesid meie ühistel õhtusöökidel, kus kõik said omavahel palju suhelda. Lastele jättiski kõige sügavama mulje see, et õpilased olid väga viisakad ja sõbralikud, hoolivad ja tähelepanelikud ning väga julged suhtlejad.
Külastasime ka 1993. aastal loodud Val Sarmassa loodusparki , mis laiub 230 hektaril ja mille üks maamärkidest ja sümbolitest on meie mõistes hiietamm, kelle nimi on La Ru. Oru nimi oli tõlkes surmaorg (Valle delle morte) ja seal oli palju vanu puid ja ürgsemat loodust. Pidime laskuma alla üsna järsku rada mööda ja pärast võttis tagasi üles tulemine ikka täitsa võhmale. Meile räägiti, et seal oli kunagi ammu-ammu olnud meri, kuid siis olid tekkinud mägedest ülevalt alla voolanud jõed, mis tõid endaga kaasa palju maapinda ja tasapisi täitus org muda ja setetega ning lõpuks meri kadus. Mere asukohale viitavad liivapaljanditel näha olevad rohked merikarpide ladestused ja ka maapind oli seal all piirkonnas tuntavalt liivane. Giidi sõnul kutsutakse seda ala ka roheliseks mereks. Leitud on sealt ka fossiile ja suuremate vee-elukate luid. Looduskaitseala loodi sinna giidi sõnul algselt kohalike algatusel selleks, et vältida piirkonna täis ehitamist eramajadega. Metsas olevalt märgalalt leiti seejärel ka ühe ainulaadse kohaliku kiili elupaik. Saime metsas nuusutada lõhnavat kuslapuud, näha kuutõverõhtu, rohkelt õitsemise lõpetanud nurmenukkude sugulasi ning kõikjal kasvavat luuderohtu, mis palju teisi puid oma väätidega kipub lämmatama. Väädid iseenesest nägid huvitavad välja, nagu karvased ämblikud, kes oma pikkade jalgadega puudel lösutavad. Monferrato viinamarjaistanduste alad on kuulutatud ka UNESCO kaitsealuseks piirkonnaks.
Kolmapäeval sõitsime rongiga Torinosse ning külastasime sealset botaanikaaeda. Osa, kuhu meid lubati, asus üsna pisikesel maa-alal. Võibolla oli asi selles, et meie projekt oli seotud ravim- ja maitsetaimedega ja seetõttu vaatasime just seda osa, aga ma pole selles kindel. Igatahes nägime seal ka mitmeid Eestis kasvavaid taimi, lisaks 35-aastast sekvoiat, eriti suurte lehtedega pärna ja palju väga kauneid pojenge. Meie giid näitas ka ühte katseala, kus pottides kasvasid invasiivsed jaapani konnatatra taimed, mida siis uuriti, et neid paremini tundma õppida, misjärel neid siis looduses paremini hävitada. Tundus põnev uuring, meil Eestiski on näiteks sahhalini konnatatar üsna levinud ja kahjuks mitmed aednikud levitavad seda ise taime paljundades muudkui edasi ning loodusesse pääsedes vallutab see kiirelt suuri alasid.
Botaanikaaia lähistel käis kiire paviljonide püstitamine läheneva Eurovisiooni tarbeks. Kuskil seal lähedal see pidi toimuma hakkama. Torinos käisime veel vaatamas mitmeid erinevaid suuri väljakuid, lõunatasime, proovisime Sitsiilia söögikohas valminud täidisega riisipalle, mis kõigile väga maitsesid. Enne äraminekut otsisime laste soovil veel üles ka kohaliku Starbucksi kohviku, kust siis sai rongisõiduks virgutavat jooki kaasa osta.
Rongidega liiklemine tundus pisut keeruline, kui ei tea süsteemi. Alguses pidime kõik edasi-tagasi piletid ostma jaamast eemalt kuskilt mingist poest, seejärel rongis neid kontrolliti. Vahepeal oli veel tarvis Astis ümber istuda ja kui poleks olnud meie Itaalia partnerit kaasas, oleksime ilmselt olnud nagu peata kanad ega teadnud, kuhupoole minna ja millisele peroonilt ümber istuda, sest liikuda tuli maa alt läbi. Torinos oli jälle vaja tagasisõidupiletid eraldi mingist kohast välja printida, aga siis enam maksma ei pidanud, sest alguses sai juba tasutud edasi- ja tagasisõidu eest. Süveneda sellesse süsteemi eriti ei jõudnud, aga esmapilgul tundus keeruline.
Viimasel päeval külastasime kohalikku plastpudeleid tootvat pereettevõtet nimega
Artusio ehk uuema nimega MUTA, kus ümbertöödeldud plastikgraanulitest toodetakse uusi kodukeemia pudeleid. Ettevõttel on väike tootmishoone ja see asus koolist väikese jalutuskäigu kaugusel. Nägime linnakese põhikoolis pudelikorkide kogumist ja värvi järgi sorteerimist, kuid ettevõtte sõnul nad selles asjus kooliga koostööd veel ei tee. Koolis oli see-eest näha, et lapsed saavad lõunasöögi juurde pudelivett, mistõttu on ilmselge, et plastikut tekib palju ja kui vähemalt korgidki kokku kogutakse kuskil ümbertöötlemiseks, on vähemalt seegi hea.
Meile räägiti erinevatest plastikutest, saime näha, kuidas graanulitest sünnib uus pudel ja teada, millist plastikut on kõige raskem ümbertöötluses kasutada. Kuna ettevõtte jaoks oli reostuse ja eriti plastikreostuse vähendamine ning kogukonna kaasamine elukeskkonna paremaks muutmiseks nende sõnul oluline, siis omalt poolt kutsusin neid osalema Let’s Do It World ülemaailmsetel Teeme Ära talgutel. Samas Nizza Monferrato tundus küll meile üsna puhtana, kui välja arvata mõningane juhuslik rämps linna läbivas laias ja sügavas sadeveekanalis. Eraldi kõnni- või rattateid linnakeses aga ei olnud, välja arvatud vanalinnas olev jalakäijate tänav ja mõned üksikud sõidutee serva tõmmatud ja kitsast kõndimise ala tähistavad jooned. Kuna iga nurga tagant võis jalakäija või rattur välja karata, siis autojuhid olid valmis kiirelt pidurdama ja sõideti ka üsna rahulikus tempos oma väikeste autodega, mis mahuvad igale poole ilusti parkima. See-eest vanalinna osa oli hästi armas oma väikeste põõsaste ja muude taimedega, mis olid erinevates kohtades tänavahaljastusse planeeritud.
Viimase päeva tegevuste sisse mahtus veel ka lasteaia külastamine, kus projektis osalevate laste ülesanne oli valmistada üheskoos mandalad, mis hiljem selle lasteaia seinale kinnitatakse. Loodame, et siis näeme kunagi sellest pilti ka, kui need valmis saavad. Tegu oli keraamiliste plaatidega, kuhu olid kinnitatud šabloonid, mille järgi lapsed siis neid mandalaid värvida said. Hakkas küll paduvihma sadama, kuid varikatuse all said need mandalad kenasti valmis ja lastel oli lõbu laialt. Üheskoos tehti ka grupipilt ja telefonide kaantele jagati rohkelt autogramme. Lasteaias toimus ka tegevusi lõpetav ühine tagasisidering, kus noored said kõik rääkida, mida selline külaskäik ja projekt nende jaoks tähendas ja mis neile kõige enam südamesse jäi.
Päeva lõpetuseks ootas meid õhtul projekti lõpetav õhtusöök, kus meiega tulid hüvasti jätma peaaegu kõik vahepeal meie tegemistega kaasa löönud inimesed, noored olid jätnud hüvasti juba päeval ja noorem seltskond lapsi ka eelmisel õhtul. Järgmisel hommikul oli eestlastel ja leedukatel tarvis ärgata kell neli, et jõuda õigeks ajaks lennujaama, mistõttu õhtusöök lõppes kenasti pärast magustoitu ja väsinud osalised said minna puhkama.
Aitäh teile kõigile ja ootame põnevusega projekti järgmist etappi Eestis ja Leedus!
Lisan siia pika jutu lõppu ka teiste osalejate muljed Itaalia projektireisist.
Dmitri:
“Mind väga üllatas Torino linna suursugusus ja võimas arhitektuur. Kohati meenutas see mulle Peterburi, Budapesti, Pariisi, Viini, Stockholmi ja Helsingit. Olin vaimustuses ilusatest aedadest, mis asuvad eri hoonete katustel. Samuti rõõmustas mind kaunis botaanikaaed, kus oli palju õitsvaid taimi, lisaks vahvad ja sõbralikud hani ja sinikael-part.
Ma nautisin matka viinamarjakasvandustes ja rohelises metsas, kus oli palju kivistisi ilusate merikarpidega.
Üllatas ka väikese Nizza Monferrato vanalinn, mis on ilus ja armas, kus on mitmeid kohvikuid, restorane ja poode. Päeval oli seal vaikne ja tühi, enamik kohti suletud, aga õhtuti elu kees: kostis kõva häälega jutte ja naeru.
Mulle meeldis harjutada erinevaid keeli: igapäevaselt rääkisin lisaks eesti ja vene keelele ka inglise ja itaalia keelt, sain tuttavaks ka kohaliku piemonte murdega. Mõne makedoonia päritolu lapsega sain ka makedoonia keelt praktiseerida.”
Kristen:
“Mulle meeldisid Itaalias Nizza Monferrato linna elanikud, kes olid väga sõbralikud, lahked ning olid alati valmis külalisi vastu võtma. Samuti meeldis mulle väikese Itaalia linna stiil ning viinamarjapõllud, mäed, puud ja põõsad selle ümber. Väga ilusad vaated ja tore kogemus!”
Loona:
“Mulle meeldisid kõrged ja madalad mäed ja kui kusagilt tornist vaadata, siis tunduvad mäed nagu merelained. Samuti meeldis mulle Torino linn, see meenutab sellist nunnut kodust Eestit, aga samas sellist suurt uhket linna nagu London jne.”
Eugen:
“Väga ilusad olid vaated mäe otsast, kus sai näha erinevaid kihte maapinnast. Üks kiht oli kellegi talu, mets ja viinamarja põld jne. Super sõbralik rahvas elas ka seal. Näiteks, et Eestis proovin mina alustada vestlust küsides küsimusi, aga Itaalias oli vastupidi ja see mulle väga meeldis. Nad olid ka väga toetavad ja julgustavad.”
Ida-Liisa:
“Mulle väga meeldis, kui sõbralikud ja jutukad itaallased olid. Mulle meeldis ka, et seal oli mõnusalt soe. Mulle väga maitsesid riisipallid, pitsa ja sorbett.”
Aitäh projektikohtumise korraldanud Itaalia koolile ja kõigile projektimeeskondadele.
