Pärast suvelaagrit Kurgjal tekkisid meil selle kohaga mõnusad sidemed ning seetõttu me just Linnutaja talumuuseumisse suundusimegi.
Olime valmis vihmaseks ilmaks, sest sügisel ei või kunagi teada, seega toimetasime esialgu toas. Kuna september on eesti toidu kuu, said lapsed juhendi ja juhendamise järgi endale kaerahelbeküpsiseid valmistada. Ikka algusest peale.
Kõige suuremat elevust tekitas ise või tegemine. Ehk koore raputamine. Olime vahukoort ennegi koolimajas raputamise teel valmistanud, sest nii on kõige mugavam ja ega siis mikser pole asendamatu masin köögis. Seekord lubati lastel vahukoort võiks raputada. Tekkis isegi väikene võistlus, kes kõige kiiremini või valmis saab. Tegelikult õnnestus see kõikidel meeskondadel ning muude ainete mõõtmisel ja kokku segamisel said samuti kõik käe valgeks. Eriti maitsev oli muidugi küpsisetainas ise ning see kulus marjaks ära. Pole midagi paremat kui paar lusikatäit küpsisetainast enne kartulivõttu.
Loomulikult oli meie laste hulgas ka neid, kellele kartulivõtt mingi uudistegevus pole. Paar poissi on meil traktoritega sinasõbrad ning oleksid võibolla täiesti asjalikult ise kartulivagude lahti ajamisega hakkama saanud, aga seekord piirdusime siiski kartulite korjamisega. Nii suurt elevust ja entusiasmi nagu esimese vao lahtiajamine, pole gaia laste hulgas enne näinud. Tundus nagu oleksid traktori rootori tagant välja hüppavad kartulid mingid imelised tulnukad, kes ovatsioonide ja rõõmuhüüetega meie maailma vastu võeti. Esimene vagu sai korjatud kibekähku. Viieteistkümnes lahti ajamine enam nii suurt elevust ei tekitanud. Kuna tegu täiesti harjumatu tööga, siis väsisid seljad ja väikesed käed pangede tõstmisest ning üha pikemaks venis töösipelgate jõudmine maas ilutsevate kartulite juurde. Kostus vihmapalveid - oo vihm, tule saja meie peale, siis me ei pea enam kartuleid korjama ja saame tuppa minna...
Lõpuks see vihm ka tuli. Aga paarkümmend pikka vagu kartuleid me ära korjasime ning kuigi keegi kotitäisi üle ei lugenud, sõitis järelkäruga traktor ikka mitu korda põllu pealt läbi. Oma jao talvekartuleid me kohe kindlasti ära korjasime.
Töötegemine tekitab hundiisu ning just sellise isuga me päeva lõpetuseks lõunalauda ka istusime. Toit oli eestimaine ja tuttav - odrakarask, mille peale hommikul isetehtud või, keedetud põldoad, ühepajatoit, omatehtud kaerahelbeküpsised ning kohapeal enda valmistatud kohupiimast kook.
Oleme tänulikud Kurgja talumuuseumi perele, et nad meid sellise toreda programmiga vastu võtsid. Kindlasti ei jää see gaia lastel viimaseks korraks Kurgjale sõita.
